Taluaed: KÕRRELISED

Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus

Kõrreliste hulka kuuluvad ainult kõrreliste sugukonda kuuluvad, kuiva kasvukohta eelistavad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised (nt piiphein) , hundinuialised (nt hundinui) , lõikheinalised (nt tarn). Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis kõrrelised.

Tihti kasvavad kõrrelised toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad täispäikeselist kasvukohta. Pool- või täisvarjulises kohas kaotavad nad oma iseloomuliku tiheduse ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskemas mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Mõned kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näiteks siidpöörised ja hundinuiad.

Kõrrelised on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub aga ka üheaastaseid taimi. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised, sõlmevahedes õõnsad, tarnadel ka kolmekandiline, õõneta. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme kohast. Eristatakse tihedapuhmikulisi ja hõredapuhmikulisi kõrrelisi. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks päideroog. Lehed paiknevad kõrrelistel vahelduvalt ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud hulgaõielisteks tähkadeks või -pööristeks. Õied on tavaliselt väikesed ja silmapaistmatud.

Joonis 1. Hulgaõieline tähk.

Vesihaljas tarn Carex flacca

Joonis 2. Hulgaõieline pööris.

Amuuri siidpööris Miscanthus sacchariflorus

Kõrrelisi kasutatakse aias veekogude ääres, soolotaimena, pinnakatjana ja ääristaimena. Nad on armastatud taimed, sest nad on dekoratiivsed, mullastiku suhtes vähenõudlikud ja vastupidavad.

Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.

Generatiivne paljundamine

Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruheinad ja lubikad. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi (aruhein, lubikas jt) võib jagada nii varakevadel kui ka sügisel. Varakevadine aeg valitakse, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste kõrreliste korral on jagamine lihtne võimalus paljundamiseks.

Jagamiseks kaevatakse taim üles ja jagatakse väiksemateks osadeks käte, labida või aianoa abil. Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning 2-3 vart. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada.

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks sinihelmikas `Variegata` ja luhttarn ´Aurea`), kuna seemnetega paljundades liigi tunnused uutel taimedel ei esine.

Vegetatiivne paljundamine

Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude stepirohtude külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks talvist läbikülmumist. Taimede külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad taimed idaneda kaua.

Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba ja itaalia kukeleib. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse mais otse peenrasse. Märtsis – aprillis külvatakse üheaastaste kõrreliste seemned kasvuhoonesse külvikasti, kassetti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast öökülmade möödumist, maikuus.