pühapäev, 3. aprill 2016

KÖÖGIVILJAD JA MAITSETAIMED

REDIS

Raphanus sativus L. var. Sativus

 Redis on üks esimesi taimi, mida kultuuris kasvatama hakati. Redise eellaseks peetakse praeguseks umbrohuna kasvavat põldrõigast. Taime leidmise ja kultiveerimise kohana arvatakse olevat nii Kaukasus, Palestiina kui ka Vahemerd ümbritsevaid alad. 
Hiinas on redist kasvatatud juba aastatuhandeid.  4000 aasta eest väärtustasid vanad egiptlased ja babüloonlased redist ravimtaimena. On leitud kirjalikke ülestähendusi, kui palju hõbedat kulus Muinas-Egiptuse püramiidiehitajatel redise, küüslaugu ja sibula ostmiseks. Redist tarvitasid ning lausa jumaldasid antiikaja kreeklased, kes ühendasid redise Apollo kultusega ning kandsid ehtena väikest kullast redist. 
Redise levitamise eest mandri-Euroopas hoolitsesid Rooma leegionid, kuid Briti saartele nad seda vilja oma vallutusretkedel millegipärast ei viinud. Nii jõudis redis Inglismaale alles keskajal, 16. sajandi lõpus, ent juba õige pea kohtab ürikutes nelja erineva redisesordi kirjeldust. 
Rohkesti on ka ülestähendusi rekordkaalulistest redistest. Rooma õpetlane Plinius Vanem kirjutas meie ajaarvamise 1. sajandil pikast valgest redisest, mis oli vastsündinud poisslapse suurune. Saksamaal on säilinud 1544. aastast andmed 100 naela ehk 45 kg kaalunud redise kohta. Eriti suureviljalisi sorte tuntakse aga Jaapanis, kus nii ümmargused kui silindrikujulised redised võivad kaaluda mitmeid kilosid, olles seejuures ikka mahlased ja maitsva viljalihaga.

KIRJELDUS

Redis kuulub ristõieliste sugukonda ja on üheaastane taim. 

Taime õied on violetsed või valkjad, koondunud harunevatesse õisikutesse. Lehed on lühikarvalised.  Ümariku, lapikümariku või pikliku juurvilja koor võib värvuselt olla valge, kollane, mustjas ning mitmes roosakas või punakas toonis. Mõned sordid on ka kahevärvilised, valgepunasetriibulised või punased valge otsaga. Söödavaks osaks on paksenenud peajuur, mille sisu on enamasti valge, noorelt mahlane.  Süüa võib ka väga noori redisepealseid, mis tuletavad oma pikantse maitsega meelde noori võilillelehti.  Redis sisaldab sinepiõli, mille mõrkja maitse tugevus sõltub sordist ja kasvutingimustest. Juurestik ulatub tavaliselt 20-25 cm. Seemned säilivad idanemisvõimelistena 3-5 aastat.

VÄÄRTUSED 

Redises leidub palju mikroelemente, näiteks kaalium, seleen ja tsink. Rikkalikult on C-vitamiini ja foolhapet. Samuti on redises märkimisväärselt väävlit sisaldavaid orgaanilisi ühendeid, tänu millele korrastab ta hästi ainevahetust ja takistab maksa rasvumist. Kevadel on redis oluline väsimuse peletaja ja seedimise korrastajana. Väga soodne kaalium-naatriumi vahekord aitab väljutada üleliigset vedelikku. 
Rahvameditsiinis on redisest pressitud mahla kasutatud hingamisteede põletike, kõhukinnisuse, aga ka maksa, sapi ja neerude töö stimuleerimiseks ning sapikivide tekke ennetamiseks. Purustatud redises kompressist on otsitud abi radikuliidi puhul, külmetuse korral aga on tarvitatud redist koos sibulamahla ja meega. Usutakse ka, et redise söömine leevendab hüpertooniat ja ateroskleroosi. 
Jaapanis, Hiinas ja Kagu-Aasias süüakse redist marineerituna, vokituna, grillituna või küpsetatuna, aga ka suppides, omlettides, hautistes. Noori pehmeid lehti võib pruukida supis nagu spinatit, kuivatatud lehtedest saab maitsva ja tervisliku teetõmmise. Rediseseemneid (aga mitte seemnepoest ostetuid) võib idandada ja tarvitada toiduks sarnaselt teiste idanditega. Jämedalt riivitud taliredist saab hapendada vähese soola lisamisega nagu valget peakapsast ning tarvitada siis maitsva toorsalatina. 

KASVUNÕUDED

Redis on külmakindel taim. Seemned hakkavad idanema juba temperatuuril +1 kuni +3o. Tõusmed taluvad –3 kuni –4o. Pärislehed taluvad lühiajaliselt veelgi jahedamaid temperatuure.  Optimaalne idanemistemperatuur on +15 kuni +18o. Soodsaim temperatuur redise kasvu algul on +10 kuni +12o ja juurvilja moodustamise ajal +15 kuni +18o. Kõrge temperatuuri ja kuivuse korral muutub juurvili puiseks, tohletub, maitse halveneb ja juurvili muutub kasutamiskõlbmatuks. Redis on väga niiskusenõudlik taim. Kuivaga võib kogu saak ikalduda. Samuti vajab ta valgust. Väljaveninud, valguse puuduse käes kannatavad taimed ei moodusta korralikku juurvilja. Koduaias on parim redist kasvatada varakevadel ja sügisel. Lühikese kasvuaja tõttu ei vaja redis eriti palju taimetoitaineid, kuid need peavad olema mullas kergesti kättesaadavad. Reageerivad halvasti liiga kõrge lämmastikusisaldusega mullale. 

KASVATAMINE 

Redist võib kasvatada nii vahekultuuri kui ka iseseisva kultuurina. Redisetaimed kannatavad ka ümberistutamist, kuid siiski on otstarbekam külvata seeme otse kasvukohale. Sobiv külviaeg on aprilli keskpaik ja lõpp või mai algus. Külviaja alguse määrab kevade algus – mulla soojenemine. Enamasti külvatakse redist 1-2 nädalaste vahedega, et värskeid vilju saaks võtta ilma vaheajata.  
Seemned külva reavahega 10-12 cm ja tippida need ühekaupa ritta vahedega 3-4 cm. Harvendamise vältimiseks jälgida kohe külvates taimede vahekaugusi. Liiga sügavale ei tohiks külvata, külvisügavus 2,5 kuni 3 cm, sest tagajärjeks on ebanormaalse kujuga juurviljad, mis valmivad ebaühtlaselt. Varajased külvid katta kattelooriga.

HOOLDUSTÖÖD 

Tähtsaim hooldustöö on kastmine, et kasvaksid mahlakad ja maitsvad redised. Ebaühtlane niiskus põhjustab juurviljade lõhenemist, seda eriti siis kui peajuur hakkab juba jämenema. Vajadusel harvendada kui taimed on idulehe faasis, taimede vahe 3 kuni 6 cm. Umbrohutõrje. Probleemiks on haiguste ja kahjurite levik. Ohtlikumad kahjurid on maakirp ja redisekärbes, eriti kevadistel külvidel. Katteloori kasutamine aitab nende kahjustust vältida. 

SAAGI KORISTAMINE 

Redis on juurviljadest kõige lühema kasvuajaga, tavaliselt kulub  saagi valmimiseks 20-45 päeva. Saagi koristamisega alustatakse valikuliselt, sest kõik juurviljad ei valmi ühel ajal. Juurvilja läbimõõt peaks saagi koristamise alguseks olema 1,5 cm. Rediseid saab säilitada lühikest aega, umbes nädalapäevad temperatuuril 0 kuni +1o ja suhtelise õhuniiskuse juures 90-95%.  

SORDID 

`Zlata` on varajane sort, valmib 36-38 päeva pärast külvi. Vili on ümmargune, kollane, viljaliha valge, maheda maitsega. Kasvatatakse kevadel avamaal. 

`French Breakfast `külvatakse aprilli lõpul, mai algul või suve vältel. Varajane, valmib kuni 30 päevaga. Moodustuv juurvili on kujult piklik-silindriline, värvilt erepunane, tipust valge. Maheda maitsega. 

`Saxa` külvatakse mais. Pideva saagi saamiseks võib külvata suvi läbi. Kasvuaeg 35 päeva. Saaki võib koristada siis, kui juurte läbimõõt on 1,5-2 cm. Juurvili ümarik või ümarovaalne, väike. Koor tumepunane, viljaliha valge. 

`Jõgeva 169´ varajane, valmib 25 päeva. Juurvili ümar kuni lapikümar, punase koorega ja peene peajuurega. Viljaliha valge, tihke ja mahlane. 

`Cherry Belle´ Hollandi päritolu veidi hilisem kui ka saagikam. Juurvili ümmargune, helepunase koorega.



HARILIK ROSMARIIN

Rosmarinus officinalis




Rosmariin pärineb Vahemere maadest, kus kasvab sageli metsistunult rannikualadel. Vanad kreeklased ja roomlased pidasid taime pühaks, usuti, et ta toob õnne ja kaitseb kurjade vaimude eest. Ros tähendab ladina keeles varahommikust kastet ja marinus merd. Viljakuse sümbol rosmariin on pühendatud jumalanna Aphroditele. Rosmariinioks pandi hälli ja neid kanti ka pulmapärjas. Kui noorpaari mulda pistetud rosmariinioks kasvama läks, ennustas see neile kauakestvat kooselu ja armuõnne.



ISELOOMUSTUS

Harilik rosmariin on 50-150 cm kõrgune mitmeaastane igihaljas poopõõsas huulõieliste sugukonnast. Eestis kasvatatakse tihti üheaastase taimena. Lehed on lineaalsed, allakäändunud servadega, alt valgeviltjad  pealt tumerohelised. Lehekaenlas on lehistunud lühivõrsed. Violetsed, sinised või valged õied asetsevad ebakobaratena võrse tipus. Vili on pähklike. Rosmariin on meeldivat aromaatne, vürtsika maitsega, meenutab kamprit.



VÄÄRTUSED

Rosmariin on hea rauaallikas, samuti sisaldab see kaltsiumi ja B6-vitamiini. Lehtedes on 1...2% eeterlikke õlisid, mille peamised komponendid on tsineool ja borneool. Lisaks sisaldab taim rögalahtistavaid saponiine, mõru- ja parkaineid.  Soodustab seedimist ja verevarustust. Nende omaduste pärast kasutatakse rosmariini reumasalvide põhiainena. Lisaks mõjub ürt ergutavalt ning tugevdab närve. Rosmariini kasutatakse ka lõhnaõli- ja kosmeetikatööstuses.
Rosmariin on klassikaline maitsetaim Vahemere köögis. Intensiivse maitse pärast piisab väikesest kogusest, et anda maitsest  lihale, kalale, tomatile, suvikõrvitsale, baklazaanile, aedoale ja kartulile. Lisatakse aegsasti enne valmimist, kannatab ka pikka kuumutamist.

KASVATAMINE

Rosmariin vajab kasvamiseks päikesepaistelist ja tuulevarjulist kohta. Muld peab olema vett hästi läbi laskev ja kruusane. Paljundatakse seemnete või ladvapistikutega. Seemned idanevad soojas kohas, vähemalt +20 C juures, kuni 28 päevaga. Pinnast tuleb aeg-ajalt kobestada ja põua ajal kasta. Istutatakse avamaale juunis taimetihedusega 40x30 cm. Augusti lõpus tuleb taimed uuesti potti istutada ja viia jahedasse ja võimalikult valgesse ruumi, kus temperatuur ei lange alla 0 C. Kasta tuleb vastavalt vajadusele. Kevadel tuleb talvised võrsed tagasi lõigata ja vajadusel istutada taim  suuremasse potti. 


SORDID

`Barbecue` puhmikuline, kiiresti kasvav sort.
`Arp` külmale kõige vastupidavam sort.

`Riviera` rippuva kasvukujuga tumeroheline taim. Väga dekoratiivne.

Kasutatud materjalid

Suitsu M., Virkus L., Kang A. „Köögiviljaraamat“ Tallinn „Ajakirjade Kirjastus“ 2006
Paasik T. „Moodne köögiviljaaed“ Tallinn „Ajakirjade Kirjastus“ 2008
Viedehof H. „Tamme talu ürdiaias“ Tallinn „Pegasus“ 2012

1 kommentaar:

  1. Meeldib põhjalik teemakäsitlus, alapealkirjad loovad teemast hea ülevaate. Lisaks meeldis, et välja olid toodud ka mõned sordid kirjeldustega. Kõik lähteülesande nõuded on kenasti täidetud.

    VastaKustuta