Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus
Kõrreliste
hulka kuuluvad ainult kõrreliste sugukonda
kuuluvad, kuiva kasvukohta eelistavad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga
sarnaseid taimi nagu näiteks loalised (nt piiphein) , hundinuialised (nt hundinui) , lõikheinalised
(nt tarn). Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis kõrrelised.
Tihti kasvavad kõrrelised
toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad täispäikeselist kasvukohta. Pool-
või täisvarjulises kohas kaotavad nad oma iseloomuliku tiheduse ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad
eriti hästi niiskemas mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste
taimede lehestik vohama. Mõned kõrrelised võivad väga hästi
kasvada ka veekogude ääres. Sellised
on näiteks siidpöörised ja hundinuiad.
Kõrrelised on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub aga ka üheaastaseid taimi. Varred on
kõrrelistel enamasti silindrilised, sõlmevahedes
õõnsad, tarnadel ka kolmekandiline,
õõneta. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme
kohast. Eristatakse tihedapuhmikulisi
ja hõredapuhmikulisi kõrrelisi.
Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks päideroog. Lehed paiknevad kõrrelistel vahelduvalt ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud hulgaõielisteks
tähkadeks või -pööristeks. Õied on tavaliselt väikesed ja silmapaistmatud.
Joonis
1. Hulgaõieline tähk.
Vesihaljas
tarn Carex flacca
Joonis
2. Hulgaõieline pööris.
Amuuri
siidpööris Miscanthus sacchariflorus
Kõrrelisi
kasutatakse aias veekogude ääres, soolotaimena, pinnakatjana ja ääristaimena.
Nad on armastatud taimed, sest nad on
dekoratiivsed, mullastiku suhtes vähenõudlikud ja vastupidavad.
Kõrreliste paljundamine
Ilukõrrelisi
paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid
taimi.
Generatiivne paljundamine
Mõningad
kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid
ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed
on näiteks aruheinad ja lubikad. Et nende eluiga pikendada,
peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel
poolel õitsevaid kõrrelisi (aruhein, lubikas jt) võib jagada nii varakevadel
kui ka sügisel. Varakevadine aeg valitakse, sest sügisese jagamise korral ei pruugi
taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate
kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste
kõrreliste korral on jagamine lihtne
võimalus paljundamiseks.
Jagamiseks
kaevatakse taim üles ja jagatakse väiksemateks
osadeks käte, labida või aianoa abil.
Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning 2-3 vart. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale
istutada.
Vegetatiivset paljundamist
kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks sinihelmikas `Variegata` ja luhttarn ´Aurea`), kuna seemnetega
paljundades liigi tunnused uutel taimedel ei esine.
Vegetatiivne paljundamine
Kuna mõned kõrrelised on jagamise
suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada.
Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude stepirohtude külvid tehakse sügisel, kuna
nende seemned vajavad paremaks idanemiseks talvist
läbikülmumist. Taimede külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned
liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad taimed idaneda kaua.
Seemnetega paljundatakse peale
mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba ja itaalia
kukeleib. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse mais otse peenrasse. Märtsis –
aprillis külvatakse üheaastaste kõrreliste seemned kasvuhoonesse külvikasti,
kassetti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles
pärast öökülmade möödumist, maikuus.
Joonis 3.
Üheaastane kõrreline,
roosakas
hõberohi Corynephorus canescens
Joonis 4. Mitmeaastane kõrreline,
kõrge raikaerik
´Variegatum´ Arrhenatherum elatius ´Variegatum´
KASUTATUD MATERJALID
·
Väärsi H. „Kõrreliste lummuses“ Tallinn „Maalehe
Raamat“ 2007
